Michael Nyman

Kõik algas sellest, et sai naine välja kutsutud. Kuna aastaid filmiga kokkupuututud ja filmimuusikast nagu ikka ka omaarust ikka miagi jagan tänu hea õpetajõu Sven Grünbergi hoolele, siis ei olnud minu jaoks isegi küsimust, kuhu teda viia. Teate ju küll- vahel on vaja kaasa välja viia. Eriti siis, kui viimane nädalaid kodus istunu oodates Sind kuskilt kaugelt tagasi jne...
Niisiis. Piletilevist sai kohe esimesse ritta pileti soetatud ja kohale mindud.
Ah jaa. Et kes siis see Michael Nyman on? No kes veel ei tea, siis mees, kes kirjutas Jane Championi filmile "Piano" muusika. Ja Greenaway filmidele samuti.
Siinkohal peaks lugemise lõpetama need, kes põhiliselt vaatavad Spidermani ja muud taolist "filmiklassikat".
Niisiis. Teate, mul pole üldse piinlik tunnistada, et isegi mehena sain ma juba esimestest nootidest sellise "laksu", et ma lihtsalt nõretasin. Mitte kurvastusest, mitte midagi taolist. Lihtsalt SEE, mis oli, oli niivõrd endasse haarav ja niivõrd võimas, et seda millegagi võrrela oleks patt...
Muusikast ei hakka rääkima. Seda peab kuulama. Kirik oli rahvast täis, Nyman ja band (kellest iga muusik elas igat nooti läbi enda, mis andis kontserile oma väärtuse) tegid lisaloo. Raffas seisis püsti. Nyman tegi omaette lisaloo ja läinud nad olidki...

Minul välja tulles pea valutas, naisel jalad värisesid. Vaimselt olime "läbi tõmmatud". Praegu istume ja joome konjakit. Et sellest kõigest välja tulla ja homme "normaalse" eluga edasi minna...

P.S Loomulikult ei olnud minu jaoks Nymanit kuulata esimene kord. Samas pean tunnistama, et siin üritada sõnadesse panna seda, mis selles kirikus täna õhtul lendles oleks ülekohtune. Ülekohtune muusikute ja helilooja vastu. Hind, mida piletid maksid... Andke andeks, aga see oli naeruväärne selle emotsiooni eest, mis sealt sai. Ja nüüd- kuulates muusikat kodus üle... Tunnen, et selles muusikas on mingi lisaemotsioon. See emotsioon, mille ma salvestasin selles hoones enda jaoks hinge ja mis loodetavasti ei kao...

Venemaal Osa I

Teist päeva nüüd lõpuks kodus. Oma kallis Eesti Vabariigis ja oma kalli pere juures. Õnnelik.
Et kõik ausalt ära rääkia, nagu oli, pean alustama sellest, kuidas rohkem kui kuu tagasi tehti mulle ettepanek minna Venemaale 11ndale kinofoorumile, kus osavõtad riigid SNGst ja Balti riigid. Pole vist tarvis isegi mainida, et haarasin pakutud võimalusest kohe kinni. Suurte lootustega kohe kinni. Siis juba viisad, piletid. Kõik orgunni tegi Kinoliit ja 31se oktoobri õhtul olingi juba Balti jaamas minemas rongile. Teades vaid, et minuga kaasa tuleb ka üks tüdruk-kriitik. Jätsin perega hüvasti, näitasin pojale vagunit ja hakkasime Venemaa poole liikuma. Veel enne Vene piiri sain esimest korda kokku ka oma kaaslasega- Darjaga. Noor, kena inteligentne naine. Olin rõõmus.
Veel enne Vene piiri sain teaa, et olen vales "kajutis"- nimelt oleksin pidanud koos Darjaga olema, aga kuna sain vagunisaatjast valesti aru, siis olin koos kolme venelasega. Selleks ajaks olime neljakesi juba ühe pudeli kanget ära lahendanud, jutt meil jooksis ja kellegi jaoks polnu probleemiks, et ma jään nende juurde. Pealegi võimaldas see otsus Darjal ülemise nari asemel alumisel magada.
Piiriületusest ei hakka rääkima, kuna nagu eriti rääkida polegi. Kõik sujus ilusti. Minul vähemasti. Ühel minu kaaslastest oli küll eesti viisa päev varem lõppenud, kuid piirivalve oli inimlik ja ei teinud sellest erilist probleemi- venelasel lubati kadumaale naasta. Teised kaks üritasid talle küll seletada, et venelase oleksid ta kohe maha tõstnud, kuid ta ei uskunud siiski eestlaste headusse. No eks tema enda valik.
Jõusime ilusasti kohale. Meil oli auto vastas ja sõit läks Belõje Stolbõ poole. Väikelinna poole, mis Moskvast 10 kilomeetrit eemal. Selle vahemaa läbimiseks kulus 2,5 tundi. Väikses bussikeses sain veel isegi sõba silmale lasta, mis oli iseenesest väga hea, sest Moskva jäi suures osas nägemata. Inetu, jube linn. Tänavad täis reklaami, mis ääretult agressiivne, vanad hooned pilvelõhkujate kõrval jne.
Niisiis- 2,5 tunni pärast olime kohal... Gosfilmfonis ja meid ootavas hotellis...