Michael Nyman

Kõik algas sellest, et sai naine välja kutsutud. Kuna aastaid filmiga kokkupuututud ja filmimuusikast nagu ikka ka omaarust ikka miagi jagan tänu hea õpetajõu Sven Grünbergi hoolele, siis ei olnud minu jaoks isegi küsimust, kuhu teda viia. Teate ju küll- vahel on vaja kaasa välja viia. Eriti siis, kui viimane nädalaid kodus istunu oodates Sind kuskilt kaugelt tagasi jne...
Niisiis. Piletilevist sai kohe esimesse ritta pileti soetatud ja kohale mindud.
Ah jaa. Et kes siis see Michael Nyman on? No kes veel ei tea, siis mees, kes kirjutas Jane Championi filmile "Piano" muusika. Ja Greenaway filmidele samuti.
Siinkohal peaks lugemise lõpetama need, kes põhiliselt vaatavad Spidermani ja muud taolist "filmiklassikat".
Niisiis. Teate, mul pole üldse piinlik tunnistada, et isegi mehena sain ma juba esimestest nootidest sellise "laksu", et ma lihtsalt nõretasin. Mitte kurvastusest, mitte midagi taolist. Lihtsalt SEE, mis oli, oli niivõrd endasse haarav ja niivõrd võimas, et seda millegagi võrrela oleks patt...
Muusikast ei hakka rääkima. Seda peab kuulama. Kirik oli rahvast täis, Nyman ja band (kellest iga muusik elas igat nooti läbi enda, mis andis kontserile oma väärtuse) tegid lisaloo. Raffas seisis püsti. Nyman tegi omaette lisaloo ja läinud nad olidki...

Minul välja tulles pea valutas, naisel jalad värisesid. Vaimselt olime "läbi tõmmatud". Praegu istume ja joome konjakit. Et sellest kõigest välja tulla ja homme "normaalse" eluga edasi minna...

P.S Loomulikult ei olnud minu jaoks Nymanit kuulata esimene kord. Samas pean tunnistama, et siin üritada sõnadesse panna seda, mis selles kirikus täna õhtul lendles oleks ülekohtune. Ülekohtune muusikute ja helilooja vastu. Hind, mida piletid maksid... Andke andeks, aga see oli naeruväärne selle emotsiooni eest, mis sealt sai. Ja nüüd- kuulates muusikat kodus üle... Tunnen, et selles muusikas on mingi lisaemotsioon. See emotsioon, mille ma salvestasin selles hoones enda jaoks hinge ja mis loodetavasti ei kao...