Esikas läbi...

Lõpuks on see siis tehtud. Nüüd elab "Apteeker" edasi oma elu. Lõpuks. Me sünnitasime ta, eks näha siis tulevikus ole, kui eluvõimeliseks ta osutub.
Esikale tuli rahvast. Täpselt niipalju neid oli, kui oli inimesi, kes pidasid tähtsaks kohale tulla. Mis aga kõige tähtsam- need kes minu jaoks tõesti kallid (kuigi ma võib-olla ei näita seda vahel piisavalt välja)- pere, Lauri, Katrin, töökaaslased olid kohal. Kas ka nautisid üritust... Kes seda teab. Ise nad väitsid, et küll.
Ja ESTER. Tema oli ka kohal. Filmiga jäi üldjoontes rahule ja laamendama ei hakanud, kuid hiljem, kui peale "Africast" tulekut kodus olime ja rääkisime, siis läks küll andmiseks- ja ühe teise filmi üle, mis õhtul linastus. Aga hommikul igatahes leppimine. Mis vist ongi kõige tähtsam. Et inimesed viha ei peaks. Sest see lammutab. Ssemiselt nii palju.
Eks lähipäead näitavad, kuidas kriitikud vastu võtsid. Igatahes ootusärevus on küll sees. Sest tahaks ikka teada, kas Kinoliidu liikmeks astumist tasub ikka edasi kaaluda, või järgmine nädal juba dokumendid sisse viia...