Kassitapp

Istun ja nutan. Ausalt. Sest valus on. Inimesi loetakse koerainimesteks ja kassinimesteks. Et siis- kellele meeldivad kassid ja kellele koerad. Tuleb välja, et on veel kolmas seltskond- kes vihkavad ühtesid ja teisi. Jutt, et noored on hukas on teadatuntud tõde. Sellist juttu räägiti omal ajal juba vanas Egiptuses. Ja ka hiljem. Selles jutus pole midagi uut. Kuidas karistati neid, kes aga sadismiga silma paistsid- tõesti ei tea. Aga siin Maarjamaal peaks midagi kardinaalset igaljuhul ette võtma. Tõsiselt. Kui kassitapp ja -piinamine on popikstegev... Tükk aega mõtlesin, kuidas eelmist lauset lõpetada. Ei osanud. Kuidagi tühi tunne on sees...

Nädalavahetus siis möödas...

Foto- Liis Treimann
Midagi on mäda siin Maarjamaal. Taaskord ei suutnud me üllatada. Tegelikult oleks isegi õigem öelda- ei suutnud seda, milleks me suutelised oleme. Ei väida, et Eesti koondis oleks mänginud alla oma võimete. Olen kindel, et keegi ei läinud platsile sitasti mängima. Mängisid täpselt nii hästi või halvasti, kui olemasolev vorm lubas. Ja sitta tulemust kahjuks lubas...
Jelle Goesi taktika oli täiesti vale. Julgen seda kindlalt väita, sest kui kooondise mängijatele tuli üllatusena vastaste taktika, ning mängijate asetus, siis näitab see treeneri tegemata kodutööd. Ja ka treeneri abiliste oma. Kahju...
Ei vaidle vastu, et Jelle on eesti koondise jaoks teinud tohutu töö- treenerite koolitus jne. Samas oleks siiski aeg muutusteks. Esimest korda viimase seitsme aasta jooksul tundsin peale mängu masendust- mehed ei võidelnud. Ei joostud pallile järgi, keerati selg pallile, kui oli vaja võidelda jne. Ja see tekitas masendust.
Muutusi on vaja..
Ja loodetavasti hakkavad need peatselt.
Sama jutt kahjuks ka Iisraeli mängu kohta...

Eesti inimese kohustused...

Imelik on Eesti inimene. Samas nii mõistetav... Ma üritan, ma tõesti üritan neist inimestest aru saada, kes pühapäeval valima ei lähe. Nad on pettunud. On pettunud selles, et inimene on riigi jaoks, mitte vastupidi. Ja nad keelduvad kodust välja minema. Loevad võib-olla kodust lihtsalt raamatut (mis ka edasiviiv tegevus), harivad ennast ja... Järgnevad aastad kurdavad, kuidas inimene on riigi jaoks, mitte vastupidi. Samas on nad oma intelligentsuses unustanud selle, mida nad valimispäeval tegid. Küllap seda nad mäletavad, et lugesid raamatut. Heal juhul mäletavad ka raamatu autorit, kuid kindlasti mitte seda, et nad valimas ei käinud...
Usun, et positiivsus on edasiviiv jõud. Ja tõesti siiralt usun, et seekordsed valimisnumbrid ületavad ka kõige positiivsemad prognoosid. Mis omakorda näitab, et eesti inimestel pole ükskõik. Pole ükskõik, kes meie riiki juhib. Sest juhime seda ju meie ise- läbi oma valikute, mis me valimispäeval teeme. Tehkem siis valikuid. Ükskõik, millised need ka poleks, aga tehkem! Jätame need 50 lehekülge lugemata, ja loeme neid järgmisel päeval. Mõnuga.