Võtted läbi...

Läbi... Juba ammu...
Täna oli esimene päev, kus ma ei näinud võtetest und. Sellest, kuidas ma jooksen ja teen. OK. See kõik teisejärguline, sest tegelikult jooksevad ju kõik, aga kas ka nemad nägid? Nägid unenägusid? Võtetest?
Hea on tunda, et keegi hoolib. Hoolib kasvõi natukenegi. Eriti veel inimene, kelle arvamus sulle korda läheb. Sest tihti tunned sa, et just TEMA on see ainukene inimene võtteplatsil, kes mõtleb. NAtukene küll ÜLE mõtleb, aga ikkagi...
Niisiis. Saatsime nad ära. Terve seltskonna, kes MOSKVA poole liikus. Korralikult- viina, hapukurkide ja kapsapeaga (mida Marko polnud nõus vastu võtma ja mille me sokutasime stsenaristile kotti). Hinges midagi kripeldas- valusalt. Mitte, et süda haige oleks, aga mingi kummaline tunne tungis hinge- et SIND on maha jäetud ja SIND ei vajata. Aga produtsendikeskne filmitegemine vist ongi selline. Selline, et ei vajata. Loogiline. Normaalne.
Läbi...