Kristlus, poliitika ja kannatus eestlaste mentaliteedis.

Eesti oma geopoliitilise asendi ja rahva killustatuse tõttu on läbi aastasajandite olnud „piiritagustele“ rahvastele atraktiivne maapind- oma mereäärse asendi tõttu kabavahetuseks sobiv, Eesti oma hajusate küladega pole kunagi soodustanud ühtset vastuseisu võõrvõimudele. Pole ju saladus, et kus kolm eestlast seal neli arvamust…

Ristiusu levik siiamaile oli seetõttu kui mitte oodatav, siis kindlasti seaduspärane. Ei tahaks siinkohal pikemalt peatuda eestlaste vabadusvõitlusel vaid läheks sujuvalt 17 sajandisse.
Meie maakamaral oli kinnitanud kanna luteri kirik oma sakslastest jutlustajatega. Rahvastik oli kihelkonna kirikutes personaalraamatutes ilusasti üles kirjutatud. Kuid kas tähendas see, et eestlane oli ristiusu omaks võtnud?

Ma arvan, et ei eksi, kui väidan - eestlane on alati tahtnud rahus oma tööd teha ja mitte sõdida. Kui selleks on vaja kirikus käia, eks siis tuleb käia. Kui palju aga kristlus „kodutares“ kanda kinnitas on küllap tagantjärgi raske kindlalt öelda. Oma kodukandist võin tuua ühe näite ilmestamaks minu teooriat, et ristiusk ei olnud sugugi nii juurdunud, kui nii mõnedki tolleaegsed uskuda tahtsid -

Võhandu (Püha, Voo) jõge pidasid muistsed eestlased pühaks. Jõe kaldal olid hiied, kus toodi
ohvreid Piksele. 17.saj. paisutas mõisnik jõe üles ja ehitas vesiveski. 1641.a. viljaikalduse ja 1642.a. külma kevade põhjuseks pidasid talupojad Pühajõe rüvetamist ja 8.juulil 1642.a. hävitas 60-liikmeline talupoegade salk veski. Sellest sai alguse talupoegade suurem vastuhakk, millele järgnes karistussalklaste poolt antud ihunuhtlus…

Küllap on eestlaste tõrksuses ristiusule süüdi ka luterlus oma olemuselt - katoliku kirik suutis väga jõuliselt kanda kinnitada Leedus, millele vastutasuks andis kirik Leedule Poola maad ja Leedu oli pikka aega Euroopa suurima pindalaga riik! Leedus, erinevalt Eestist ja Liivimaast, eksisteeris sajandeid kultuurselt teineteise kõrval nii Leedu paganausk kui ka katoliiklus. Omamoodi poliitika oli ka see. Ja kusjuures edukas. Eesti ja Liivimaa puhul saame aga kahjuks rääkida pühade hiite maharaiumisest. Ei saa inimeste kollektiivsest mälust kustutada seda, mis sinna aastasadade ja –tuhandete jooksul kogunenud on.
Kas minna sünkrotistlikku teed või mitte? Selles on küsimus.

Tugev hüpe ajaloosajandite tandril ja juba olengi 19 sajandis. Vene aja tulekuga Eestimaa pinnale võime rääkida ka uue poliitika saabumisest Eestisse. Maamees tahtis ikka veel vaid oma (tegelikult võõrast) maalappi harida ja elu oli ääretult probleemivaba- inimesed ei mõelnud küllap niipalju mitte poliitikale, vaid sellele, kuidas peres sünniks võimalikult palju teovõimelisi lapsi-töölisi. See omakorda oli tingitud elu raskusest - haigused, põuad jne. niitsid eesti talupoegi loogu - tavaline oli, et pere 9st lapsest jäi peale aastakümneid ellu vaid mõni üksik. Niisiis - eestlase põhimure oli see, kuidas päev õhtusse veeta, ning leib lauale saada. Kõik muu oli tingitud juba eelmisest. Julgen väita, et saksakeelse pastori jutt kantslist oli küll viimaste asjade hulgas, mille üle talupoeg oma hämaras talutares õhtuti meelt mõlgutas.

Kui riik lubas vene õigeusku astujatele soosingut ja hüvesid, siis haarasid paljud eestlased sellest kinni. Mis pole kindlasti eelnevat arvestades üllatav. Samuti pole üllatav, et rõhuv enamus ei näinud „tõotatud maad“. Ja oma usus (mitte religioosses) pettumine oli valus. Ei jäänud eestlane uuele usule truuks - mugavam ja kindlam on ikka käia sissekõnnitud rada. Ja selleks oli poliitiliselt korrektne taasvalida luterluse tee.

Jätaksin siinkohal vahele I Eesti Vabariigi ja nõukogude aja ja läheksin kohe eestlaste uue poliitilise ajajärgu juurde. Maarahvale omaselt algas „laulev revolutsioon“ eestlaste jaoks tormiliselt - kõik, mis eelnevalt oli kui mitte keelatud, siis vähemalt ebasoosingus, muutus eestlaste jaoks äärmiselt väärtuslikuks ja vajalikuks. Nii jazz kui ka ristiusk. Tuhanded registreerisid end luteri kirikusse - vaja oli ju end lasta ristida, et saaks leeris käia, et saaks end kiriklikult laulatada. See oli ka eesti luteri kirikule ärkamisajaks. Poliitiliselt võib päris kindalasti väita, et kirik tõusis lühikeseks perioodiks riigiga samale hierarhilisele tasemele mõjuvõimu poolest…

Ühel hetkel aga midagi eestlase teadvuses muutus - elu läks paremaks, vasikavaimustus kevadise karjamaa üle samuti ja põhiaeg päevast läks mammona kummardamisele. Aega kirikus käimisele jäi vähemaks, enamik eesti rahvast oli juba laulatatud ja vajadus kiriku järele jäi märgatavalt väiksemaks. Kindlasti mitte vajadus JUMALA järgi. Sest kõrgemat võimu kui riigivõim on inimene (kaasaarvatud eestlane) alati uskunud. Lihtsalt JUMALA mõiste ja tunnetus on eestlases aastasadade jooksul teisenenud - mida rikkam ta on, seda vähem ta mõtleb sellele, mis teda rikkuseni on viinud. Mida rikkam, seda suuremaks muutub RAHA võim. Lausa nii suureks, et seda tunnet, mida eestlane teatud kupüüride vastu tunneb, võib nimetada JUMALDAMISEKS. Lausa absurdsusesse ulatuvaks. Pole tähtsad enam põhimõtted, usk. Pole tähtis, et me oleme vaba rahvas, demokraatlikult valitud valitsusega - me kurdame ikka selle üle, kuidas meie naabrid teatud torusid ja kraane kinni keeravad. Selle kõik võib muidugi panna selle arvele, et me pole oma ajaloost midagi õppinud - pole õppinud ikka veel olema vaba rahvas, pole õppinud ausalt tööd tegema, pole õppinud uskuma - kasvõi puuslikke. Aga ausalt.

Meie mentaliteeti aitaks parandada küllap vaid III maailmasõda. Et me saaksime lõpuks ometi alustada uuesti. Puhtalt lehelt. Patuta. Kivikirvega.