Rullnokad autoroolis

Käisin siis täna kaubanduskeskuses. Ah, mis ma salgan- Lõunakeskus kesklinnas oli selleks kohaks. Muidu ilus tore kant, kus mul meeldib ikka pojaga käia, et viimasega koos kala talle osta. Olin just koos kaasaga poeuksest oma söögikottidega välja saanud, kui Pärnu mnt. poolt kimas meie poole mingi auto. Marki ei tasu minusuguse käest loomulikult küsida- olen suhteliselt võhik neis asjus, kuid meie poole ta vaatama minu võhiklikkusele suurel kiirusel kimas. hoogu maha ei võtnud. No vaatamata võhiklikkusele võin väita, et oma 80 kilti tunnis oli küll sees. Meie õnneks alla ei jäänud. ja õnneks polnud ka last kaasas, sest nemad on ju tavaliselt just need, kes võivad igasugustes ootamatutes olukordades imelikult käituda, kuid üks suur kajakas oli just keskuse ette asfaldile laskunud ja meie silme all ta selle kiirelt liikuva auto rataste alla ka sattus. Kahju loomast. Mitte linnust, vaid sellest loomast, kes roolis oli ja isegi hoogu maha ei võtnud. Kaugele ta niimodi ei sura... Ja see pole mitte sellepärast öeldud, et ma seda sooviksin. Ei soovi. Aga kahjuks niimoodi ta tavaliselt kujuneb